Vihmavesi ei tekita probleeme tavaliselt ühe tugeva saju ajal. Kahju kujuneb välja siis, kui vesi jõuab aastaid korduvalt vundamendi juurde, koguneb madalamatesse kohtadesse või koormab üle hoone ümbruse pinnast. Hästi tehtud sadevee ärajuhtimise projekteerimise juhend aitab need riskid enne ehitust läbi mõelda, mitte tagantjärele kaevetöödega parandada.
Sadeveesüsteem ei ole pelgalt rennide ja maa-aluste torude paigaldus. See on osa kogu kinnistu vee- ja kanalisatsioonilahendusest, mis peab sobima hoone, krundi reljeefi, pinnase, olemasolevate trasside ja kohalike nõuetega. Kindel tulemus sünnib siis, kui projektis on paigas nii vee kogumise, juhtimise, immutamise või ärajuhtimise põhimõte kui ka süsteemi hilisem hooldus.
Alusta krundi ja vee liikumise hindamisest
Esimene küsimus ei ole, millise läbimõõduga toru valida. Esmalt tuleb selgeks teha, kuhu vesi krundil loomulikult liigub ja millised kohad võivad suure saju või lumesulamise ajal üle koormatud olla. Selleks vaadatakse hoone asukohta, maapinna kõrgusi, katuse kuju ja pindala, kõvakattega alasid ning naaberkinnistute paiknemist.
Katusele langev vesi on vaid üks osa koormusest. Sissesõidutee, terrass, parkimisala ja kivisillutis vähendavad pinnase võimet vett vastu võtta. Mida rohkem on vett mitteläbilaskvaid pindu, seda suurem on vajadus läbimõeldud kogumise ja hajutamise järele. Uusehitise puhul tuleb seda hinnata koos hoone asendiplaaniga. Renoveerimisel tuleb arvesse võtta olemasolevaid torustikke, kaableid, kaeve ja võimalikke varasemaid veekahjustusi.
Pinnase omadused määravad, kas sadevesi sobib krundil immutamiseks. Liivane pinnas võtab vett üldjuhul hästi vastu, savine ja tihe pinnas aga aeglasemalt. Kui immutust kavandada pinnasesse, mis vett vastu ei võta, võib lahendus näida paberil õige, kuid tugevama saju ajal täituvad kaevud ning vesi jõuab ikkagi hoone lähedale.
Sadevee ärajuhtimise projekteerimise juhend algab sihtkohast
Sadeveel peab olema selge ja nõuetele vastav sihtkoht. Praktikas kasutatakse sageli kolme põhimõtet: vee immutamine omal krundil, vee kogumine mahutisse või vee juhtimine lubatud sademeveevõrku või kraavi. Sobiv lahendus sõltub konkreetsest kinnistust ning võimalustest liituda olemasoleva taristuga.
Immutamine on hea valik juhul, kui pinnas ja krundi tingimused seda võimaldavad. Vesi võib jõuda immutusalale läbi sadeveekaevu, imbtorustiku või spetsiaalse immutusmahuti. Lahenduse eelis on väiksem koormus ühiskanalisatsioonile ja vee loomulikum püsimine kohapeal. Samas vajab see piisavat ruumi ning õiget kaugust hoonest, vundamendist ja teistest rajatistest.
Mahutisse kogumine on mõistlik, kui soovitakse sademevett kasutada näiteks haljastuse kastmiseks. Mahuti ei asenda siiski alati ärajuhtimislahendust, sest pikaajalise vihma ajal saab see täis. Seetõttu peab projektis olema määratud ka ülevoolu turvaline suund.
Sademevee juhtimine võrku või kraavi eeldab, et selline võimalus on olemas ja vajalikud tingimused on täidetud. Vett ei tohi suunata naaberkinnistule, tänavale ega kohta, kus see tekitab uputuse või kahjustab teisi rajatisi. Samuti ei ole sadevesi reoveekanalisatsiooni jaoks. Nende süsteemide segamine võib tuua kaasa ülekoormuse, rikked ja kuluka ümberehituse.
Arvutus peab lähtuma tegelikust koormusest
Torustiku, kaevude ja immutuslahenduse mõõtmed ei tohiks sündida harjumuse järgi. Katuse pindala, katuse kalded, vihmaveelehtrite asukohad, kõvakattega alad ja piirkonna sademete intensiivsus määravad, kui suur veehulk süsteemi jõuab. Ka väike eramaja võib tugevama vihma ajal koguda lühikese ajaga märkimisväärse koguse vett.
Projekteerimisel tuleb arvestada ka süsteemi varuga. Kui toru või kaev on valitud täpselt tavapärase koormuse järgi, võib harvem, kuid intensiivsem sadu põhjustada üleujutuse. Liiga suur süsteem ei ole aga alati majanduslikult põhjendatud. Õige tasakaal leitakse objektiandmete, arvutuse ja praktilise kogemuse põhjal.
Oluline on torustiku lang. Maa-alune sadeveetoru peab juhtima vee isevoolselt edasi, ilma et torusse tekiks seisvaid alasid. Liiga väike lang aeglustab vee liikumist ja soodustab sette kogunemist. Liiga järsk või läbimõtlemata trass võib omakorda muuta paigalduse keeruliseks ja tuua kaasa tarbetult sügavad kaevetööd. Toru läbimõõt, trassi pikkus ja kaevude asukohad tuleb vaadata tervikuna, mitte ükshaaval.
Vundamendi kaitse ja sadevesi on seotud, kuid eri süsteemid
Sadevee ärajuhtimine ning hoone drenaaž täidavad erinevat ülesannet. Vihmaveesüsteem kogub katustelt ja kõvakatetelt tuleva vee. Drenaaž aitab juhtida pinnases liikuvat vett hoone vundamendi ümbrusest. Mõlemad süsteemid võivad paikneda samal kinnistul ja nende väljavool võib olla kooskõlastatud, kuid neid ei tohi käsitleda ühe ja sama lahendusena.
Vundamendi lähedale juhitud katusevesi võib muuta ka korraliku hüdroisolatsiooni ja drenaaži töö keeruliseks. Seepärast tuleb vihmaveetorud ühendada maa-aluse sadeveetrassiga ning juhtida vesi hoonest piisavalt eemale. Lihtne maapinnale suunatud väljavool võib sobida üksnes siis, kui maapinna kalded, pinnas ja hoone kaugus seda ohutult võimaldavad.
Eriti tähelepanelik tuleb olla madalates piirkondades ja vanemate hoonete renoveerimisel. Kui hoone ümbruse maapinda on aja jooksul tõstetud, sillutatud või valede kalletega kujundatud, võib vesi liikuda otse sokli poole. Sellisel juhul ei lahenda ainult uus toru probleemi. Vajalik võib olla maapinna kallete korrigeerimine, sadeveekaevude lisamine või vundamendi kaitselahenduse ülevaatamine.
Kaevud ja hooldus määravad süsteemi tegeliku töökindluse
Sadeveesüsteem peab olema puhastatav. Lehed, liiv, katusekivi puru ja muu praht jõuavad aja jooksul rennidesse ning sealt edasi torustikku. Kui süsteemis puuduvad sobivates kohtades kontroll- ja liivapüüdurkaevud, muutub ummistuse leidmine ja kõrvaldamine keeruliseks.
Kontrollkaevud on vajalikud eelkõige trassi suunamuutuste, ühenduskohtade ja pikemate lõikude juures. Need võimaldavad süsteemi kontrollida ning vajadusel puhastada ilma haljastust või sillutist lahti võtmata. Liivapüüdur aitab vähendada sette jõudmist torustikku ja immutusalasse, kuid ka seda tuleb regulaarselt tühjendada.
Hooldus ei ole lisateenus, mida tehakse ainult siis, kui vesi enam ära ei lähe. Praktiline miinimum on rennide puhastamine vähemalt kevadel ja sügisel ning kaevude kontroll pärast leherohket perioodi või suuremaid ehitustöid krundil. Kui süsteemil on pump, mahuti või filter, tuleb järgida tootja hooldusnõudeid.
Levinud vead, mis muutuvad hiljem kalliks
Kõige sagedamini alahinnatakse krundi kõrguste tähtsust. Toru võib olla kvaliteetne ja kaev õigesti paigaldatud, kuid kui kogu maapind juhib vee hoone poole, jääb probleem alles. Teine levinud viga on süsteemi rajamine ilma selge väljavoolu või immutuse võimekuse kontrollita.
Sageli jäetakse kaevudest ja puhastusvõimalusest kokku hoidmata mitte raha, vaid hilisema töömahu arvelt. Kui torustik ummistub sillutise all ning ligipääs puudub, võib väike hooldusvajadus kasvada suureks kaevetööks. Samuti tekitavad probleeme valed ühendused, ebapiisav torulang ja liiga madalale või liiga lähedale hoonele rajatud immutusala.
Hea projekt näitab välja, kus paiknevad rennide väljavoolud, torud, kaevud, immutusrajatised ja muud maa-alused kommunikatsioonid. Teostuse ajal tuleb lahendus üle mõõta ning muudatused dokumenteerida. Nii teab kinnisvaraomanik ka aastaid hiljem, kus trassid paiknevad ja kuidas süsteemi hooldada.
Sadeveelahendus tasub kavandada samal ajal veevarustuse, kanalisatsiooni, drenaaži ja väliala töödega. Nii välditakse olukorda, kus valmis haljastus või uus sillutis tuleb hiljem üles võtta. Wö-Han läheneb tehnosüsteemidele tervikuna: lahendus peab olema ehitatav, hooldatav ja sobima kokku ülejäänud hoone taristuga.
Kui krundil on vee liikumine selgelt läbi mõeldud enne kaevetööde algust, jäävad vundament kuivaks, väliala kasutatavaks ja süsteem kontrollitavaks ka siis, kui ilm teeb oma tavapärasest rohkem.