Maaküte ei alga soojuspumba valimisest. Hästi tehtud eramu maakütte paigalduse näide algab krundist, maja soojusvajadusest ja sellest, kuidas kogu küttesüsteem omavahel tööle hakkab. Kui need lähteandmed jäävad ebaselgeks, võib ka hea seade anda hiljem liiga suure elektrikulu, ebaühtlase toasoojuse või tülikad seadistamisprobleemid.
Vaatame läbi ühe tüüpilise uue eramu lahenduse. Tegemist on praktilise näitega, mitte universaalse projektiga. Iga maja, pinnas ja kasutusharjumus nõuavad eraldi arvutust ning professionaalset projekteerimist.
Lähteülesanne: 160 m² eramu ja vesipõrandaküte
Näites on Tartumaa uuselamurajooni 160 m² köetava pinnaga ühekorruseline eramu. Hoone on tänapäevase soojustustasemega, ventilatsioon on soojustagastusega ning põhikütteks on vesipõrandaküte. Peres elab neli inimest, mistõttu tuleb küttelahenduse juures arvestada ka tarbevee regulaarse vajadusega.
Esimene töö ei ole kaevetöö, vaid soojuskoormuse arvutus. Selle põhjal selgub, kui palju soojust hoone külmimal perioodil tegelikult vajab. Liiga väikese võimsusega seade võib tipukoormusel vajada sagedasti elektrilist lisakütet. Liiga suure seadme puhul kasvavad alginvesteering, seadme käivituste arv ja kulumise risk.
Selles näites kujuneb arvutuslikuks küttevõimsuseks ligikaudu 7 kW. Valitud lahendus on sobiva võimsusvahemikuga maasoojuspump koos tarbeveepaagiga. Täpne mudel ei ole eesmärk omaette. Tähtis on, et seade, maakontuur, põrandakütte ringid ja automaatika oleksid ühe tervikuna dimensioneeritud.
Eramu maakütte paigalduse näide algab krundi hindamisest
Maakütte kollektor paigaldatakse kas horisontaalselt maasse või rajatakse energiakaev. Selles näites on krunt piisavalt suur ning pinnas sobib horisontaalse maakollektori jaoks. See võimaldab vältida puurimist, kuid tähendab suuremat kaeveala ja nõuab läbimõeldud õueplaneeringut.
Enne tööde algust tuleb üle vaadata olemasolevad ja kavandatavad trassid. Vee- ja kanalisatsioonitorud, elektrikaablid, sademeveelahendused, võimalikud tugimüürid, terrassid ning haljastus mõjutavad kollektorivälja asukohta. Kollektorit ei tasu suruda alale, kuhu omanik soovib mõne aasta pärast rajada suure juurdeehituse, sügava basseini või tiheda kõrghaljastuse.
Horisontaalkollektori pikkus sõltub eelkõige pinnase soojusjuhtivusest ja maja soojusvajadusest. Niiske savikas pinnas annab soojust üldjuhul paremini kui kuiv liivane pinnas. Seetõttu ei ole õige võtta kollektoripikkust ainult naabermaja kogemuse järgi. Sarnase suurusega majadel võivad krundi tingimuste tõttu olla erinevad vajadused.
Näidisobjektil rajatakse kollektor eraldi kontuuridena piisava vahekaugusega. Torustik paigaldatakse külmumispiirist madalamale, tasasele ja puhastatud aluspinnale. Enne tagasitäidet kontrollitakse torude asendit, ühendusi ja rõhku. Kõik trassi läbiviigud hoonesse tehakse nii, et konstruktsioonid jäävad veetihedaks ning hilisem kontroll on võimalik.
Tehnoruum peab toetama hooldust, mitte takistama seda
Soojuspump paigaldatakse tehnoruumi, kus on piisavalt ruumi nii seadmele kui ka hooldustöödele. Praktikas tehakse sageli viga, kui tehnoruum projekteeritakse liiga kitsaks. Siis on filtrite puhastamine, ühenduste kontroll ja seadme võimalik remont ebamugav või nõuab hiljem osalist ümberehitust.
Selles näites paiknevad soojuspumba kõrval põrandakütte kollektorid, veevarustuse sõlmed ja vajalikud sulgarmatuurid. Torustikud märgistatakse, et nii omanik kui ka hooldustehnik saaksid kiiresti aru, milline ring mida teenindab. See on väike detail, kuid korralikus tehnosüsteemis oluline.
Maasoojuspump ühendatakse hoone küttesüsteemiga nii, et põrandakütte jaoks vajalik madal temperatuur oleks stabiilselt tagatud. Maaküte töötab kõige tõhusamalt just madalatemperatuurilise küttesüsteemiga. Põrandaküte sobib selleks hästi, sest suur küttepind annab vajaliku mugavuse ka madalama veetemperatuuriga.
Kui majas on soov kasutada osaliselt radiaatoreid, tuleb nende mõõdud ja vajalik temperatuur eraldi üle kontrollida. Väikeste, kõrget temperatuurirežiimi vajavate radiaatoritega võib süsteemi kasutegur langeda. Lahendus ei ole alati võimatu, kuid seda ei tohi jätta projekti lõppu.
Paigaldusjärjekord hoiab ära kulukad ümbertegemised
Näidisobjektil tehakse tööd kindlas järjekorras. Esmalt märgitakse maha kollektoriväli ning rajatakse vajalikud kaevikud. Seejärel paigaldatakse maakontuur, tuuakse trass hoonesse ja tehakse surveproov. Alles pärast kontrolli ning dokumenteerimist alustatakse tagasitäitega.
Hoones paigaldatakse küttetorustik, kollektorid ja soojuspump. Enne süsteemi lõplikku käivitamist täidetakse maakontuur ettenähtud soojuskandjaga, õhutatakse küttesüsteem ning kontrollitakse kõik ühendused. Põrandakütte ringid tasakaalustatakse vastavalt projektile, sest eri ruumide ringide pikkus ja soojusvajadus ei ole samad.
Käivitamisel seadistatakse küttekõver. See määrab, kui sooja vett süsteem toodab eri välistemperatuuride korral. Liiga järsk küttekõver tõstab elektrikulu ja võib muuta ruumid liiga soojaks. Liiga madal seadistus jätab külmemate ilmadega osa ruume jahedaks. Hea seadistus sünnib mõõtmise, kasutaja tagasiside ja vajadusel järelseadistuse tulemusel.
Millised valikud mõjutavad hinda ja tulemust?
Maakütte hind ei sõltu ainult soojuspumbast. Kogumaksumust kujundavad krundi pinnas, kollektorivälja või energiakaevu lahendus, hoone küttesüsteem, tehnoruumi valmisolek, elektritööd ja vajalikud taastamistööd õuealal. Uusehitises on maakütte rajamine sageli lihtsam, sest trasse ja ruume saab kavandada enne viimistlust. Renoveerimisel tuleb rohkem arvestada olemasoleva süsteemi piirangutega.
Horisontaalne kollektor võib olla mõistlik valik avara krundi korral. Väikese krundi, tiheda haljastuse või keerulise õueplaneeringu puhul võib energiakaev olla otstarbekam, kuigi selle algkulu on sageli suurem. Õige otsus ei tule pelgalt ruutmeetrite või seadme hinnasildi põhjal, vaid objekti tervikpildi järgi.
Samuti tasub läbi mõelda elektrivarustus. Soojuspump, ringluspumbad ja automaatika vajavad korrektselt rajatud elektriühendust ning kaitseid. Juhuslikult lahendatud elektriosa võib tekitada hiljem häireid, mida peetakse ekslikult soojuspumba rikkeks.
Kasutuselevõtt ei ole töö lõpp
Pärast käivitamist tuleb omanikule selgelt üle anda süsteemi tööpõhimõte. See tähendab, et kasutaja teab, kuidas vaadata rõhku, millal puhastada filtreid, mida teha häireteate korral ja milliseid seadistusi ei tasu omal käel muuta. Maaküte on suuresti automaatne, kuid see ei tähenda, et süsteem võiks jääda aastaid kontrollimata.
Korrapärane hooldus aitab märgata rõhulangust, mustunud filtreid, ebatavalist energiakulu ja muid kõrvalekaldeid enne, kui neist saab kulukas probleem. Hästi dokumenteeritud paigaldus teeb ka hilisema hoolduse kiiremaks ning vähendab teadmatusest tehtavaid valesid otsuseid.
Wö-Han läheneb maakütte rajamisele terviklahendusena: projekteerimine, paigaldus, käivitamine ja selge üleandmine peavad moodustama ühe juhitud tööprotsessi. Nii saab omanik süsteemi, mis ei ole lihtsalt paigaldatud, vaid päriselt maja ja selle kasutusega sobivaks seadistatud.
Maakütte puhul tasub küsida enne esimese kaeviku tegemist konkreetseid vastuseid: milline on maja arvutuslik soojusvajadus, kuhu kollektor või energiakaev tuleb, kuidas lahendatakse põrandaküte ning kes vastutab süsteemi käivitamise eest. Selged vastused selles etapis annavad hiljem kindlama tulemuse kui ükskõik kui ilus seadmeruum.